14aprill. Gimme money

Hommikul küsisime hotellist võimaluse kohta minna ronginga Zhangijajie-sse. Jah saab, aga te peate kiirustama, rong läheb välja kl 8.02. Hotelli teenindaja oli aga veidi mures, et rongijaamas ei pruugi nad inglise keelt rääkida. Ta kirjutas meile instruktsiooni.

Võtsime takso, sõitsime rongijaama. See aga polnudki üldse lihtne. Me ei suutnud alguses leida, kust saab osta pileteid (see nimelt oli täiesti erinev koht kui see kust sai rongidele). Leidsime siis piletimüügikoha. Ahjaa, loomulikult on kõik instruktsioonid – mida on palju – hieroglüüfides. Nonii ostame siis piletid, müüja sai aru, kuhu tahame minna (väga ebatavaline siin). Üritasin alguses krediitkaardiga maksta. Aga see vist ei läinud läbi, sest ametnik ütles selle peale suht tülpinud näoga – “Gimme money”. Ok, aga saime igatahes piletid ostetud. Suht odavad kah. Läksime sinna hoonesse, kust pääseb rongidele. Seal on enne passikontroll. See kontrollib esiteks ka meie pileteid ja raputab pead. Ei saa sisse. Ilmselt pääseb meie rongile kuskilt mujalt. Jalutame siis vaksali hoonete vahel ringi. Aega ka juba suht vähe. Lõpuks läksime tagasi piletikassade juurde, kuna seal üks tüdruk rääkis inglise keelt. Küsisime, et kust meie rong läheb. Ta vaatab pileteid ja pistab naerma. See pilet on homseks. Täna Zhangjiajiesse ei saa. Kas te tahate homme minna? Ei, täna. Ok, me anname siis raha tagasi. Väga viisakas neist.

Aga me nüüd oleme rongivaksalis ühes megasuures linnas ja meil on vaja saada bussijaama. Esiteks leida takso. Ok see õnnestus. West Bus station, please. Jälle tavapärane nägu, mis väljendab, et ei saa aru. Sõitsime 15 minutit mööda linna, taksojuht otsis kedagi kes räägiks inglise keelt. Lõpuks helistas kuhugi, kus ma sain mingile naisterahvale aeglases inglise keeles oma soovi seletada. Ja see ka õnnestus. Bussijaam oli umbes poole tunni kaugusel. See jällegi suht ebatavaline asutus, üldse ei sarnane euroopa bussijaamadega. Terminali sisse minnes teretas meid üks mundris ametnik puhtas inglise keeles. Can I help you? Kuna ta oligi ametnik ja ei üritanud meile mingit oma transporti müüa, siis oli see nagu värske õhk siin riigis, kus peaaegu keegi isegi turismitöötajatest keegi muud keelt peale hiina ei räägi. Õnnestuski pileti ost ilusti ja peale suht väga ehedat maitsetut nuudlisupi-hommikusööki läksime ilusti bussile.