16aprill rafting Maoyani jõel

Ilus ilm – soe, päike paistis ja tuul oli vaikne. Raftingule Maoyuani jõe äärde sõitsime autoga ca 2 tundi. Sinnasõit oli väga lahe – tee viis läbi mägede ning ehedate pisikeste Hiina külade. Rafting pidi olema kaheksale inimesele, aga kuna teised mingil põhjusel kohale ei tulnud, siis oli meil privaat-rafting. Poole tee pealt võtsime paadiga peale ühe kohaliku neiu, kes hakkas kohe usinalt pildistama. Paat koosnes kahest täispuhutud suurest torust, mille vahel oli põrand. Kinni hoidsime toru ümber seotud köiest. Alguses tundus, et tuleb väga rahulik sõit, aga peale esimest  kärestikku saime aru, et kuivade riietega see sõit ei lõpe. Jõel oli ikka võrdlemisi palju kärestikke ja nendesse sõites paiskas vett täiega üle paadi, nii et me olime esimese 5 minutiga täiesti läbimärjad. Õnneks päike paistis, oli soe, nii, et sellest ei olnud midagi. Vesi loomulikult külm. Aga mis tegi selle sõidu eriti märkimisväärseks, oli maastik. Sõitsime läbi tohutult sügava rohelise kanjoni, kus vahepeal voolasid ilusad kosed. 

Ülal pilt annab natukene aimu, milline see oli. Paadile tulnud tüdruk tahtis kogu aeg meiega koos pilte teha. Loodetavasti saame need kunagi ka kätte. Kontaktide vahetamine pole kunagi nii keeruline tundunud. Üritasime tema telefoni oma e-maili kirjutada, aga see oli suht keeruline, sest ekraanil olid vaid hieroglüüfid. Meie enda telefonid olid autos ning samuti ei leidnud me kuskilt paberit ja pastakat, et talle meie kontaktid paberile kirjutada. Lõpuks leidsime ühe papitüki ja pliiatsi, kuhu ta siis andis oma Hiina numbri, millele saatsime sõnumi e-maili aadressiga. Tundub, et see plaan toimis – saime sõnumile vastuseks “OK”.

Õhtul otsustasime proovida tõelist Hiina massaaži. Massaaž tehti kergelt lamavates toolides ja peamiselt keskenduti jalgadele. Kindlasti väga kasulik peale eelmise päeva suurt matkamist, aga oli hullult valus oli. Massööritüdrukud olid väga lõbusad ja üritasid meiega suhelda. See, et nad ühtegi ingliskeelset sõna ei osanud, ei olnud neile takistuseks. Saime vastatud küsimustele – “kui vanad te olete?”,”kust te pärit olete?” “kui kauaks te siia jääte?”, “mitu last teil on?”, “kuhu te edasi reisite?” Kui viimasele vastasime, et Fenghuang, siis nad olid väga vaimustunud. Tundub, et see koht on hiinlaste hulgas väga popp. 

Lisaks olid nad vaimustunud ka Venemaast (taustaks tulid uudised ja kui juttu tuli Putinist ja Venemaast, siis olid neiud kohe väga elevil. Muide venemaa Hiina keeles on “Oluosi”). Massaaži kõrvale pakuti suurtest õllekannudest rohelist teed. Kuigi siiani ei olnud me kokku puutunud, et Hiinas oleks teenuse eest tipi maksmine väga tavapärane ning veelgi enam, et keegi seda küsima tuleb, siis need neiud ei olnud väga rahul, kui me neile hea teeninduse ja tehtud valu eest nende meelest piisavalt palju tippi ei jätnud ja küsisid juurde. Hetk hiljem taipasime, et ilmselt oli nende käitumise ajendiks ka see, et mugavuse mõttes tõstis Ülo sularahavaru kapi peale, mille peale neil ilmselt silmad särama lõid. Pärast seda võtsime selle hotelli lobbys ka ülimaitsvad gintonicud.

Õhtul käisime teist korda meie lemmik-restoranis söömas – loomaliha ja kohalikku kala. Järjekordselt väga maitsev.