Tianzifangi kunstikvartal Shanghais

18 - 21 aprill Shanghai

Lend Changsha - Shanghai. Kas leiate pildilt Merka?

Ööbime mingis superluks hotellis. Kardina saab üles tõsta voodi kõrvalt nupule vajutades. Maas on päris parket, kõik mööbel on äärmiselt hea maitsega valitud ja hommikusöök maitsev. Teenindajad pingutavad kohe piinlikult palju, et kõike meie soove täita, mida nüüd eriti palju ei olegi, aga eks me õpime.

Esmaspäeva hommikul tahtsime minna Shanghai populaarsesse modernse kunsti muuseumi - Power Station of Art.  Kahjuks avastasime aga, et see oli sellel päeval kinni. Just seisime suht kurbade nägudega seal ukse taga kui muuseumist tuli välja üks vanem lõbus suurte hipster-prillidega mees koos kahe noorema kaaslasega. Ta tervitas meid rõõmsalt ning ilmselt kohe mõistis milles asi ja küsis, kas soovime sisse minna, et ta saab meid 5ndale korrusele sisse lasta. Loomulikult olime huvitatud. Seejärel palus ta turvamehel meid sisse lasta. Enne minekut, uuris ta veel, et kust me pärit oleme ja et kas tahaksime temaga pilti teha ning lõpus kallistas ja ütles “let’s hug like we were old friends”. Tuleb välja, et tegemist oli Michael Chow-ga, kes oli Power Station’i uue peamise näituse autor. Chow on legend ja temast võib lugeda näiteks siit:

http://www.wmagazine.com/culture/art-and-design/2013/01/michael-chow-artistic-family/

Muuhulgas on ta kuulsa USA-s oleva hiina restoraniketi looja ja omanik. Aga ka kunstnik ja filminäitleja.

Väga lahe kogemus oli jalutada täiesti inimtühjas muuseumis. Vahepeal nägime paari turvameest ka, kes meid kahtlase pilguga uurisid, aga tegime siis näo, et kõik on õige ja meil on täielik õigus seal nii ringi kõndida.

Päeval kolasime linna peal, tegime pilte. 

Õigemini lasime kohalikel Merkaga pilte teha. 

Õhtul saime kokku Shanghai kohaliku eestlase Priiduga, kes viis meid väga meeldivasse Hiina restorani. Pärast tegime pubituuri. Shanghais koguvad populaarsust Ameerika keeluseaduse aegsed „speakeasy“ baarid. Need on sellised salabaarid, kus on näiteks sisse astudes esimene tuba raamatupood ning baari pääseb peidetud ukse kaudu. Külastasime kahte. Mõlemas oli väga põnev kokteilimenüü, mis on inspireeritud Ameerika keeluseaduse aegsetest kokteilidest.

 Siin alumisel pildil on üks sissepääs Speakeasy baari. Tavaline kohvik, kus on Coca-Cola külmkapp nurgas. Mis on tegelikult baari sissepääs.

Tähelepanekuid Hiinast

• Bussis istus alati keegi meie kohtade peal ning kui me oma pileteid näitasime, siis paluti neil kohta vahetada. Kuigi nad istusid valede kohtade peal, ei lahkunud nad kunagi ilma kära ja protestita. Üks kord paluti ühel neiul kohta vahetada selleks, et me saaksime kõrvuti kohad. Tema ei protestinud.
• Hiina meestel (vähemalt Hunan piirkonnas) on endiselt moes nabapluusid. Neile meeldivad need niiväga, et kisuvad igal võimalusel ka oma tavalise T-särgi kurguni. Oluline on see, et nende ümmargune kõht saaks värsket õhku.
• Rögastamisega oleme juba täitsa ära harjunud. Üldiselt tundub, et mida vanem Hiinlane, seda osavam rögastaja. Ülo pani veel tähele, et rögastatakse kahte moodi – üks variant on see, et sülitatakse välja; teisel variandil käib valjul häälel rögastamine ja saadud tulemus neelatakse vaikselt alla.
• Luristamine – ilma selleta ei ole viisakas nuudlisuppi süüa.

17.aprill Fenghuang

Hommik algas mõnusalt – hommikukohv jõeäärses hubases kohvikus. Kahjuks nende toidumenüü oli veidi liiga hiinalik, seetõttu tõime oma lemmik-kohvipoest võikud ja ülimaitsva maasikajogurti. Kummaline on see, kuidas siin olles ja pidevalt kohalikku sööki süües võib ühel hetkel tunduda lihtne maasika jogurt kõige parem hommikusöök maailmas.

Hotellist tellitud autojuht viis meid bussijaama, kust pidime ostma piletid, et sõita Fenghuangi. Mälu järgi tundus, et bussijaama on ca 30 minutit. Igaks juhuks võtsime veel 30 minutit lisavaru. Kahjuks võttis bussijaama jõudmine aega 60 minutit ning kui me 12:27 piletikassast pileteid saada üritasime, siis selgus, et 12.30 bussi kohad juba välja müüdud. Saime piletid järgmisele bussile, mis läks kl 14:30. Tegime siis aega parajaks ning kolasime bussijaama kandis. Järsku sattusime mingile moedemonstratsioonile keset automessi. Moedemonstratsiooni märksõnad – kleidid haaknõeltega parajaks tehtud, kuld ja kard, mitte just kõige ilusamad tüdrukud, brünett Marge Simpson (taustal rohelise kleidiga).

Leidsime ka mugava lääne stiilis kohviku, kus siis bussi ootasime ja head kohvi jõime. Kuigi küsisin mullivett, sain keedetud vett topsis. Vähemalt midagigi.

Järgmine elamus - bussisõit. Ei oleks osanud arvata, et ühest sihtpunktist teise bussiga sõita võib olla niivõrd äge. Meie reisisaatjaks oli kõige ehedam väärikas hiinlasest meesterahvas. Esialgu jättis ta pigem ühe tavalise giidi või reisikorraldaja mulje. Juhatas reisijad õigetele kohtadele, tegeles mingite ekskursioonide ja hotellitubade äritsemisega ning oli muidu muhe tüüp. Huvitavaks läks siis, kui olime mõni aeg juba sõitnud ning ta hakkas läbi bussi mikrofoni hiina luulet lugema (rahvas plaksutas), tegi nalju (meile jäi vähemalt mulje) ise täiesti tõsiseks jäädes, samas publik lõkerdas ning hiljem tegi veel paar laulu ka. Lisaks sellisele meelelahutusele olid meil pidevalt ümber võimsad vaated – kõrged mäed, orud, jõed, kaljud. Täiesti tavaline bussiliinireis oli nii ilus, et võiks olla lausa eraldi vaatamisväärsuste ekskursioon.
lühike video ühest bussiga sillaületusest:
https://youtu.be/8n_AFqFQr4E

Jõudsime Fenghuangi. Seal võttis meid vastu taksojuht kastiga mootorrattal, kes viis meid läbi toreda Fenghuangi väikelinna hotelli lähedale (hotell on vanalinnas ja sinna taksosid ei lubata, pidime üle jõe ise minema). Saime ka esimest korda veitsa petta. Meie suurepärane liikumisvahend maksis 50 yuani, tagasitulles maksime tavalise taksoga sama maa eest 17 yuani. Elamus maksab!

 Meie tapeediga hotellituba. Taustaks oli jõekohin.

Järjekordne näide eriti maitsvast Hiina tänavatoidust. Seekord “originaalne” pannkook kapsa ja tšilliga. 

Lääne inimesi nad siin vist eriti tihti ei näe. Igatahes meid paluti mitu korda pildile, eriti tihti sooviti pilte teha Merkaga ja kusjuures seda tegid enamasti noored.  

Lootsime, et ehk õnnestub läbi saada nii, et ühtki lääne inimest ei näe, aga just siis kui olime omavahel arutanud, et mitut lääne inimest võime näha, hüüdis meid üks lõbus ameeriklane rõdult ja kutsus külla. See oli LA-st pärit Sean, kes oli mitmeks kuuks hiinas reisimas koos oma Taist leitud hiina tüdruksõbraga. Tegime ühed õlled ja lasime Seanil üle pika aja inglise keelt rääkida (ta girlfriend räägib vaid hiina keelt, mida Sean ei räägi aga eks nad saavad muudmoodi hakkama).

 Pärast seda tegime õhtusöögi restoranis õues. Tundus korralik restoran, kuigi nõusid pesti meie kõrval porilombis käsitsi. Esimese asjana kui maha istusime, taheti meiega pilte teha ja Merilyle kingiti kaks lillepärga ja üks roos.

18Aprilli hommik Fenghuang’s. Ärkasime kell 6 hommikul, et veel enne ärasõitu hommikust linna vaadata. Varajane tõusmine oli seda väärt. 

Juhuslik kohtumine Hiina ingliga

Tüüp võttis kodu tööle kaasa 

16aprill rafting Maoyani jõel

Ilus ilm – soe, päike paistis ja tuul oli vaikne. Raftingule Maoyuani jõe äärde sõitsime autoga ca 2 tundi. Sinnasõit oli väga lahe – tee viis läbi mägede ning ehedate pisikeste Hiina külade. Rafting pidi olema kaheksale inimesele, aga kuna teised mingil põhjusel kohale ei tulnud, siis oli meil privaat-rafting. Poole tee pealt võtsime paadiga peale ühe kohaliku neiu, kes hakkas kohe usinalt pildistama. Paat koosnes kahest täispuhutud suurest torust, mille vahel oli põrand. Kinni hoidsime toru ümber seotud köiest. Alguses tundus, et tuleb väga rahulik sõit, aga peale esimest  kärestikku saime aru, et kuivade riietega see sõit ei lõpe. Jõel oli ikka võrdlemisi palju kärestikke ja nendesse sõites paiskas vett täiega üle paadi, nii et me olime esimese 5 minutiga täiesti läbimärjad. Õnneks päike paistis, oli soe, nii, et sellest ei olnud midagi. Vesi loomulikult külm. Aga mis tegi selle sõidu eriti märkimisväärseks, oli maastik. Sõitsime läbi tohutult sügava rohelise kanjoni, kus vahepeal voolasid ilusad kosed. 

Ülal pilt annab natukene aimu, milline see oli. Paadile tulnud tüdruk tahtis kogu aeg meiega koos pilte teha. Loodetavasti saame need kunagi ka kätte. Kontaktide vahetamine pole kunagi nii keeruline tundunud. Üritasime tema telefoni oma e-maili kirjutada, aga see oli suht keeruline, sest ekraanil olid vaid hieroglüüfid. Meie enda telefonid olid autos ning samuti ei leidnud me kuskilt paberit ja pastakat, et talle meie kontaktid paberile kirjutada. Lõpuks leidsime ühe papitüki ja pliiatsi, kuhu ta siis andis oma Hiina numbri, millele saatsime sõnumi e-maili aadressiga. Tundub, et see plaan toimis – saime sõnumile vastuseks “OK”.

Õhtul otsustasime proovida tõelist Hiina massaaži. Massaaž tehti kergelt lamavates toolides ja peamiselt keskenduti jalgadele. Kindlasti väga kasulik peale eelmise päeva suurt matkamist, aga oli hullult valus oli. Massööritüdrukud olid väga lõbusad ja üritasid meiega suhelda. See, et nad ühtegi ingliskeelset sõna ei osanud, ei olnud neile takistuseks. Saime vastatud küsimustele – “kui vanad te olete?”,”kust te pärit olete?” “kui kauaks te siia jääte?”, “mitu last teil on?”, “kuhu te edasi reisite?” Kui viimasele vastasime, et Fenghuang, siis nad olid väga vaimustunud. Tundub, et see koht on hiinlaste hulgas väga popp. 

Lisaks olid nad vaimustunud ka Venemaast (taustaks tulid uudised ja kui juttu tuli Putinist ja Venemaast, siis olid neiud kohe väga elevil. Muide venemaa Hiina keeles on “Oluosi”). Massaaži kõrvale pakuti suurtest õllekannudest rohelist teed. Kuigi siiani ei olnud me kokku puutunud, et Hiinas oleks teenuse eest tipi maksmine väga tavapärane ning veelgi enam, et keegi seda küsima tuleb, siis need neiud ei olnud väga rahul, kui me neile hea teeninduse ja tehtud valu eest nende meelest piisavalt palju tippi ei jätnud ja küsisid juurde. Hetk hiljem taipasime, et ilmselt oli nende käitumise ajendiks ka see, et mugavuse mõttes tõstis Ülo sularahavaru kapi peale, mille peale neil ilmselt silmad särama lõid. Pärast seda võtsime selle hotelli lobbys ka ülimaitsvad gintonicud.

Õhtul käisime teist korda meie lemmik-restoranis söömas – loomaliha ja kohalikku kala. Järjekordselt väga maitsev.

Õhtul kolasime Wulingyani küla peal

15 aprill matk Wulingyani looduspargis

Täna nägime määramatus koguses lummavaid vaateid ühest maailma ehk kõige ilusamast looduspargist. Lisaks jalutasime läbi 15 kilomeetrit, vahepeal 1000 m kõrgusevahena.

Paneme siia mõned pildid.

Lisaks looduse vaatlemisele õnnestus jälle näha paari inimest, kellel oli särgil mingi suurtes tähtedes inglisekeelne tekst, aga pigem jäi mulje, et nad sellest aru ei saanud. Näiteks oli üks suur mongoli väljanägemisega tädi, kelle särgil oli suurelt kirjas “Wine and dine and 69”. 

Mäe otsas oli - no mida ikka üks Unesco World Heritage Site vajab - Mäkkdoonalds muidugi.

14aprill. Gimme money

Hommikul küsisime hotellist võimaluse kohta minna ronginga Zhangijajie-sse. Jah saab, aga te peate kiirustama, rong läheb välja kl 8.02. Hotelli teenindaja oli aga veidi mures, et rongijaamas ei pruugi nad inglise keelt rääkida. Ta kirjutas meile instruktsiooni.

Võtsime takso, sõitsime rongijaama. See aga polnudki üldse lihtne. Me ei suutnud alguses leida, kust saab osta pileteid (see nimelt oli täiesti erinev koht kui see kust sai rongidele). Leidsime siis piletimüügikoha. Ahjaa, loomulikult on kõik instruktsioonid – mida on palju – hieroglüüfides. Nonii ostame siis piletid, müüja sai aru, kuhu tahame minna (väga ebatavaline siin). Üritasin alguses krediitkaardiga maksta. Aga see vist ei läinud läbi, sest ametnik ütles selle peale suht tülpinud näoga – “Gimme money”. Ok, aga saime igatahes piletid ostetud. Suht odavad kah. Läksime sinna hoonesse, kust pääseb rongidele. Seal on enne passikontroll. See kontrollib esiteks ka meie pileteid ja raputab pead. Ei saa sisse. Ilmselt pääseb meie rongile kuskilt mujalt. Jalutame siis vaksali hoonete vahel ringi. Aega ka juba suht vähe. Lõpuks läksime tagasi piletikassade juurde, kuna seal üks tüdruk rääkis inglise keelt. Küsisime, et kust meie rong läheb. Ta vaatab pileteid ja pistab naerma. See pilet on homseks. Täna Zhangjiajiesse ei saa. Kas te tahate homme minna? Ei, täna. Ok, me anname siis raha tagasi. Väga viisakas neist.

Aga me nüüd oleme rongivaksalis ühes megasuures linnas ja meil on vaja saada bussijaama. Esiteks leida takso. Ok see õnnestus. West Bus station, please. Jälle tavapärane nägu, mis väljendab, et ei saa aru. Sõitsime 15 minutit mööda linna, taksojuht otsis kedagi kes räägiks inglise keelt. Lõpuks helistas kuhugi, kus ma sain mingile naisterahvale aeglases inglise keeles oma soovi seletada. Ja see ka õnnestus. Bussijaam oli umbes poole tunni kaugusel. See jällegi suht ebatavaline asutus, üldse ei sarnane euroopa bussijaamadega. Terminali sisse minnes teretas meid üks mundris ametnik puhtas inglise keeles. Can I help you? Kuna ta oligi ametnik ja ei üritanud meile mingit oma transporti müüa, siis oli see nagu värske õhk siin riigis, kus peaaegu keegi isegi turismitöötajatest keegi muud keelt peale hiina ei räägi. Õnnestuski pileti ost ilusti ja peale suht väga ehedat maitsetut nuudlisupi-hommikusööki läksime ilusti bussile.