15 aprill matk Wulingyani looduspargis

Täna nägime määramatus koguses lummavaid vaateid ühest maailma ehk kõige ilusamast looduspargist. Lisaks jalutasime läbi 15 kilomeetrit, vahepeal 1000 m kõrgusevahena.

Paneme siia mõned pildid.

Lisaks looduse vaatlemisele õnnestus jälle näha paari inimest, kellel oli särgil mingi suurtes tähtedes inglisekeelne tekst, aga pigem jäi mulje, et nad sellest aru ei saanud. Näiteks oli üks suur mongoli väljanägemisega tädi, kelle särgil oli suurelt kirjas “Wine and dine and 69”. 

Mäe otsas oli - no mida ikka üks Unesco World Heritage Site vajab - Mäkkdoonalds muidugi.

14aprill. Gimme money

Hommikul küsisime hotellist võimaluse kohta minna ronginga Zhangijajie-sse. Jah saab, aga te peate kiirustama, rong läheb välja kl 8.02. Hotelli teenindaja oli aga veidi mures, et rongijaamas ei pruugi nad inglise keelt rääkida. Ta kirjutas meile instruktsiooni.

Võtsime takso, sõitsime rongijaama. See aga polnudki üldse lihtne. Me ei suutnud alguses leida, kust saab osta pileteid (see nimelt oli täiesti erinev koht kui see kust sai rongidele). Leidsime siis piletimüügikoha. Ahjaa, loomulikult on kõik instruktsioonid – mida on palju – hieroglüüfides. Nonii ostame siis piletid, müüja sai aru, kuhu tahame minna (väga ebatavaline siin). Üritasin alguses krediitkaardiga maksta. Aga see vist ei läinud läbi, sest ametnik ütles selle peale suht tülpinud näoga – “Gimme money”. Ok, aga saime igatahes piletid ostetud. Suht odavad kah. Läksime sinna hoonesse, kust pääseb rongidele. Seal on enne passikontroll. See kontrollib esiteks ka meie pileteid ja raputab pead. Ei saa sisse. Ilmselt pääseb meie rongile kuskilt mujalt. Jalutame siis vaksali hoonete vahel ringi. Aega ka juba suht vähe. Lõpuks läksime tagasi piletikassade juurde, kuna seal üks tüdruk rääkis inglise keelt. Küsisime, et kust meie rong läheb. Ta vaatab pileteid ja pistab naerma. See pilet on homseks. Täna Zhangjiajiesse ei saa. Kas te tahate homme minna? Ei, täna. Ok, me anname siis raha tagasi. Väga viisakas neist.

Aga me nüüd oleme rongivaksalis ühes megasuures linnas ja meil on vaja saada bussijaama. Esiteks leida takso. Ok see õnnestus. West Bus station, please. Jälle tavapärane nägu, mis väljendab, et ei saa aru. Sõitsime 15 minutit mööda linna, taksojuht otsis kedagi kes räägiks inglise keelt. Lõpuks helistas kuhugi, kus ma sain mingile naisterahvale aeglases inglise keeles oma soovi seletada. Ja see ka õnnestus. Bussijaam oli umbes poole tunni kaugusel. See jällegi suht ebatavaline asutus, üldse ei sarnane euroopa bussijaamadega. Terminali sisse minnes teretas meid üks mundris ametnik puhtas inglise keeles. Can I help you? Kuna ta oligi ametnik ja ei üritanud meile mingit oma transporti müüa, siis oli see nagu värske õhk siin riigis, kus peaaegu keegi isegi turismitöötajatest keegi muud keelt peale hiina ei räägi. Õnnestuski pileti ost ilusti ja peale suht väga ehedat maitsetut nuudlisupi-hommikusööki läksime ilusti bussile.

Õhtu Changshas

Kella 2000 paiku jõudsime Changshasse. Ei osanudki arvata, et see nii suur linn, aga peetakse kesk-Hiina keskuseks. 3.5 miljonit inimest elab ja koos Changsha Viimsi-te ja Kakumäe-de sarnaste eeslinnadega kokku üle 7 miljoni.

Lennujaamast läksime hotelli shuttle bussiga. Bussipeatus oli kesklinnas ühe suhteliselt vana hotelli juures. Meile öeldi lennujaamas, et meie hotell on bussipeatusele jalutuskäigu kaugusel. Proovisime sealt bussipeatuse hotellist enda hotelli teed küsida ning läbi googletranslatori saime vastuseks, et meil on lihtsam taksoga minna. Palusime, siis neil takso kutsuda. Selle peale juhatas üks mega pikkade küüntega Hiina gangster meid võrride juurde ja arvas, et võiksime kohvritega sinna peale ronida ja selliselt hotelli sõita. Ei tundunud just kõige mugavam variant ja otsustasime siiski hariliku takso kasuks. Seekord aitas Hiina gangster meil taksojuhile selgitada, kuhu me minna soovime, nii et see läks suhteliselt lihtsalt seekord.

Hotell oli 5-tärniga. Kõik oli olemas, teenindus korralik ja enam-vähem puhas, samas mitmed asjad olid ka veidi logud. Näiteks oli vaip konditsioneeri alt märg (Ülo suutis mitu korda varbad märjaks kasta :D ). Jätsime kohvrid tuppa ja läksime õhtuks seiklust otsima. Hotellist pandi meid takso peale ja concierge arvas, et koht, kuhu meid viiakse, võiks meile meeldida. Takso viis meid hüperintensiivsesse ja suurde bling-I stiilis ööklubisse.

Rahvast oli palju (noh ikkagi juba ka esmaspäeva õhtu) ja mitmed olid päris purjus. Üldine kultuur nagu veidi sarnane sellisele slaavi moodi klubikultuurile tugevate aasia mõjutustega – machod ja noorteks seksikateks (kooli)tüdruteks riietatud täiskasvanud naised. Merily on siin selgelt oluline vaatamisväärsus ja see kogu klubi selline pigem üli-intensiivne, siis me seal väga mugavalt end ei tundnud ja peale kaht õlu tulime ära. Jalutasime sihitult natuke ning leidsime väga lahedad, ehedad, elu ja energiat täis värvilised kõrvaltänavad. Proovisime ka tänavatoitu ning jõime tänaval õlut.

Tundsime ennast suhteliselt superstaaridena - meist (või vist pigem Merkast) tegid paljud inimesed pilti ning filmisid. Linn ise jättis üldiselt suht sõbraliku mulje ning seda isegi arvestade, et oli võrdlemisi must ja mitte väga ilus. Hotellitoas vaatasime õhtul enne magama minekut hiina keeles kohalikke uudiseid (kus üks mees rääkis hiina keeles ja mingeid videona uudiseid ei olnud) ja mekkisime Vana Tallinnat.

13 aprill hommik Pekingis

Vastupidiselt eelmisele hommikule, valisime seekord sellise vähe modernsema, smoothiede koha. Kuna seal oli nett ja äärmiselt mugav istuda ning niisama logeleda, siis otsustasime, et jätame Hiina müüri vahele (tegelikult ei oleks me ka ajaliselt sinna jõudnud, sest pidime juba poole kuueks lennuki peale jõudma). 

Võtsime plaaniks käia Tiananmeni väljakul. Lõpuks läks meil ajaga ikkagi nii kiireks, et pidime enam-vähem sealt läbi jooksma. Kuna aga see kogu väljaku territoorium on peaaegu sama suur kui Põltsamaa linn ja kuna seal on kindel marsruut, millest kõrvale kalduda ei tohi, siis see ikka võttis päris tubli aja.

Sõitsime taksoga lennujaama. Pekingi lennujaam võib rahulikult olla maailma kõige ägedam lennujaam. Väga modernne, tohutult avar ja kõik toimib korrektselt. Air China oli meie lennufirma ja peab ütlema, et igati korralik, teenindajad rääkisid inglise keelt ja püüdsid igati hästi teenindada.

Jalanõude stiilinäide

Minu emme alles õpib inglise keelt

Kõrts Pekingis

Pärast restorani läksime osa seltskonnaga meile soovitatud lähedal asuvasse kõrtsi. Ümbruskond oli pigem mitte nii meeldiv. Enam mingit elu tänavatel ei olnud, pime ja suht närune. Aga kõrts, mis me leidsime oli väga tore. Baarimees rääkis väga head inglise keelt, mis on siin äärmiselt ebatavaline. Kuidas sa nii hästi inglise keelt räägid? Aa, ma töötasin Ameerikas investeerimispangas. . . .. Millises? Goldman Sachs . . never heard of it .. loogiline . . kuhu sa ikka pärast Goldmanit tööle lähed . .

Igatahes meil tekkis Merkaga vaidlus viskide osas, tema arvates on Jaapani viskid maailma parimad. Investeerimispankur/baarmen soovitusel proovisime Nikka Whisky single malt “Yoichi” 12 ja oli tõesti hea. Kuigi hind oli krõbe – 10 eur klaas. Aga mis veel huvitavam- neil oli megavalik absinte. Ja tuleb välja, et see päris hallutsionogeenne versioon absindist on Hiinas seaduslik. Otsustasime siis kahte neist proovida. Jällegi, hind oli krõbe – 20 eur klaas. Selleks, et hallutsinatsioone näha, on vaja 4 klaasi investeerimispankur/baarimehe nõuande järgi. Kuna parajasti üks klient hoogsalt oksendas, siis otsustasime esimeseks korraks 1 klaasi juurde jääda. Noh joove oli tõesti veidike erinev, aga kuradeid ei näinud.