Õhtu Changshas

Kella 2000 paiku jõudsime Changshasse. Ei osanudki arvata, et see nii suur linn, aga peetakse kesk-Hiina keskuseks. 3.5 miljonit inimest elab ja koos Changsha Viimsi-te ja Kakumäe-de sarnaste eeslinnadega kokku üle 7 miljoni.

Lennujaamast läksime hotelli shuttle bussiga. Bussipeatus oli kesklinnas ühe suhteliselt vana hotelli juures. Meile öeldi lennujaamas, et meie hotell on bussipeatusele jalutuskäigu kaugusel. Proovisime sealt bussipeatuse hotellist enda hotelli teed küsida ning läbi googletranslatori saime vastuseks, et meil on lihtsam taksoga minna. Palusime, siis neil takso kutsuda. Selle peale juhatas üks mega pikkade küüntega Hiina gangster meid võrride juurde ja arvas, et võiksime kohvritega sinna peale ronida ja selliselt hotelli sõita. Ei tundunud just kõige mugavam variant ja otsustasime siiski hariliku takso kasuks. Seekord aitas Hiina gangster meil taksojuhile selgitada, kuhu me minna soovime, nii et see läks suhteliselt lihtsalt seekord.

Hotell oli 5-tärniga. Kõik oli olemas, teenindus korralik ja enam-vähem puhas, samas mitmed asjad olid ka veidi logud. Näiteks oli vaip konditsioneeri alt märg (Ülo suutis mitu korda varbad märjaks kasta :D ). Jätsime kohvrid tuppa ja läksime õhtuks seiklust otsima. Hotellist pandi meid takso peale ja concierge arvas, et koht, kuhu meid viiakse, võiks meile meeldida. Takso viis meid hüperintensiivsesse ja suurde bling-I stiilis ööklubisse.

Rahvast oli palju (noh ikkagi juba ka esmaspäeva õhtu) ja mitmed olid päris purjus. Üldine kultuur nagu veidi sarnane sellisele slaavi moodi klubikultuurile tugevate aasia mõjutustega – machod ja noorteks seksikateks (kooli)tüdruteks riietatud täiskasvanud naised. Merily on siin selgelt oluline vaatamisväärsus ja see kogu klubi selline pigem üli-intensiivne, siis me seal väga mugavalt end ei tundnud ja peale kaht õlu tulime ära. Jalutasime sihitult natuke ning leidsime väga lahedad, ehedad, elu ja energiat täis värvilised kõrvaltänavad. Proovisime ka tänavatoitu ning jõime tänaval õlut.

Tundsime ennast suhteliselt superstaaridena - meist (või vist pigem Merkast) tegid paljud inimesed pilti ning filmisid. Linn ise jättis üldiselt suht sõbraliku mulje ning seda isegi arvestade, et oli võrdlemisi must ja mitte väga ilus. Hotellitoas vaatasime õhtul enne magama minekut hiina keeles kohalikke uudiseid (kus üks mees rääkis hiina keeles ja mingeid videona uudiseid ei olnud) ja mekkisime Vana Tallinnat.

13 aprill hommik Pekingis

Vastupidiselt eelmisele hommikule, valisime seekord sellise vähe modernsema, smoothiede koha. Kuna seal oli nett ja äärmiselt mugav istuda ning niisama logeleda, siis otsustasime, et jätame Hiina müüri vahele (tegelikult ei oleks me ka ajaliselt sinna jõudnud, sest pidime juba poole kuueks lennuki peale jõudma). 

Võtsime plaaniks käia Tiananmeni väljakul. Lõpuks läks meil ajaga ikkagi nii kiireks, et pidime enam-vähem sealt läbi jooksma. Kuna aga see kogu väljaku territoorium on peaaegu sama suur kui Põltsamaa linn ja kuna seal on kindel marsruut, millest kõrvale kalduda ei tohi, siis see ikka võttis päris tubli aja.

Sõitsime taksoga lennujaama. Pekingi lennujaam võib rahulikult olla maailma kõige ägedam lennujaam. Väga modernne, tohutult avar ja kõik toimib korrektselt. Air China oli meie lennufirma ja peab ütlema, et igati korralik, teenindajad rääkisid inglise keelt ja püüdsid igati hästi teenindada.

Jalanõude stiilinäide

Minu emme alles õpib inglise keelt

Kõrts Pekingis

Pärast restorani läksime osa seltskonnaga meile soovitatud lähedal asuvasse kõrtsi. Ümbruskond oli pigem mitte nii meeldiv. Enam mingit elu tänavatel ei olnud, pime ja suht närune. Aga kõrts, mis me leidsime oli väga tore. Baarimees rääkis väga head inglise keelt, mis on siin äärmiselt ebatavaline. Kuidas sa nii hästi inglise keelt räägid? Aa, ma töötasin Ameerikas investeerimispangas. . . .. Millises? Goldman Sachs . . never heard of it .. loogiline . . kuhu sa ikka pärast Goldmanit tööle lähed . .

Igatahes meil tekkis Merkaga vaidlus viskide osas, tema arvates on Jaapani viskid maailma parimad. Investeerimispankur/baarmen soovitusel proovisime Nikka Whisky single malt “Yoichi” 12 ja oli tõesti hea. Kuigi hind oli krõbe – 10 eur klaas. Aga mis veel huvitavam- neil oli megavalik absinte. Ja tuleb välja, et see päris hallutsionogeenne versioon absindist on Hiinas seaduslik. Otsustasime siis kahte neist proovida. Jällegi, hind oli krõbe – 20 eur klaas. Selleks, et hallutsinatsioone näha, on vaja 4 klaasi investeerimispankur/baarimehe nõuande järgi. Kuna parajasti üks klient hoogsalt oksendas, siis otsustasime esimeseks korraks 1 klaasi juurde jääda. Noh joove oli tõesti veidike erinev, aga kuradeid ei näinud.

Black Sesame Kitchen Pekingis

Õhtuks oli meil broneeritud õhtusöök kohas, mis TripAdvisori järgi oli parim kuuest tuhandest! Sinna võtsime takso. Üldine kommentaar nende taksode kohta – suht odavad ja kõik toimib, samas veel ükski kord ei ole juhtunud, et taksojuht võtab meie hieroglüüfides aadressi, loeb, noogutab, ja hakkab sõitma. Iga kord on pigem nii, et vaatab meie aadressi, teeb väga hämmeldunud näo ja siis hakkab siiski sõitma, mis jätab mulje, et noh ma pole seda aadressi kunagi näinud, aga sõidame umbes sinna suunda ja proovime. Ja selle restorani puhul viis takso meid kohta, kus esiteks oli vaja ületada kaheksarealine autotee (ta viis meid valele poole), ja siis kuskil kilomeeter jalutada kohta, kus TripAdvisori järgi pidi olema see restoran. Selleks ajaks olime me juba 30 minutit hiljaks jäänud. Restorani selles kohas ei olnud. Küsisime umbes kümnest kohast nõu, et kust me võiks seda leida, igalt poolt juhatati meid erinevates suundades. Pärast tuli välja, et restoran oli tükk aega tagasi kolinud ja TripAdvisoris oli vale aadress. Siis aga tuli meie juurde üks ameerika naisterahvas, kes küsis, et kas me oleme ka eksinud. Tuleb välja, et ka tema otsis sama restorani. Otsustasime restorani helistada. Nad tulidki meile järgi ühe võrriga, millel oli pink, kuhu läksid Merily koos Jenniferiga (see eksinud ameeriklane). Ülo sõitis järgi restorani ettekandja jalgrattaga, mille pakikale istus ettekandja. Muidu oli ratas tip-top, aga pidureid ei olnud. Selline sõit kestis umbes 10 minutit, seega me olime õigest kohast ikka väga eemal ja ilma helistamiseta poleks me kuhugi jõudnud.

Restoranis oli siis meie lauas koos meiega 8 inimest. Menüü oli 10-käiguline ja kõik oli ette ära valitud. Ülejäänud seltskond oli siis lisaks veel 2 ameeriklast, taanlanna, hiinlanna ja iirlane. Toit oli igati reitingu vääriline. Kõige parem oli eggplanti salat, krevetid pak choiga ja pork belly. Magustoiduks oli ise valmistatud seesamiseemne jäätis karamelliseeritud banaanipüreega. Seltskond oli ka väga tore, vestlesime paljudel erinevatel teemadel.

Summer Palace Peking

Käisime kiirelt läbi Summer Palace'st, aga kuigi nimi viitab millegile soojale, oli reaalsus sellest karmilt erinev, jube külm tuul. Tormasime sellest kiirelt läbi. Tundub muidu päris tore palee ilusas kohas, aga ilma tõttu ei saanud seda nautida.